Kreekamaa ehk meie reis lõunamaale

Eellugu ja kuidas mina reisipalavikku jäin

Need mõtted ja unistused, mis pole määratud teoks saama, lükatakse tavaliselt kuhugile peasoppi ja nendega pole eriti asja. Aga kui tuleb see esimene mõte, et MIS OLEKS, KUI…, pääsevad mõtted ja plaanid valla ja sa näed seda asja kohe hoopis teises valguses.
Nii juhtus ka meie Kreekamaa reisiga. Alguses oli hägune mälestus kunagisest soovist minna jälle reisima oma 10. pulma-aastapäeval, aga ühel päeval….tuli PÄRIS PLAAN.
… mis pani mind paugupealt (vaatamata süvenevale sügisele) poodides valgeid ja roosasid suveriideid katsuma 🙂

 Niisiis kolm nädalat enne 16. oktoobrit oli lõplikult kindel meie reisisiht – Kreekamaa Peloponnesose maakond ja Tolo linn (küla), mida reklaamiti kui “ideaalset paika perepuhkuseks – lastega reisijatele sobivad hotellid, turvaline ümbruskond ja lastesõbralikud rannad,” ja “Kes rannaliival lebamisest tüdib, saab asuda avastama iidsete paikade ajalugu ja kultuuri.”
See kirjeldus sobis.

…jA, kõige pirakam kohver asju tuugalt täis topitud, asusime lennujaama poole teele. Minul käis selleks hetkeks juba pea ringi ja kui lennujaamas selgus, et lennuk läheb kaks tundi plaanitust hiljem, siis oli mul küllalt aega jääda tõelisesse reisipalavikku. Kujutad sa pilti – pea käib ringi, kõhus iiveldab, suu kuivab ja kõht on lahti !!! Meile pakuti lennujaamas tasuta süüa ja see harvaesinev võimalus oli minu jaoks täiesti vastunäidustatud. (minu söögiisu taastus alles järgmise päeva hommikuks 🙂
No näedsa siis, mida inimese keha ilma sinult küsimata ette võtab!

Maailma kõige õndsam tunne oli see, kui lennuk oma rattad Ateena lennuväljale maandas. Nii hirmus pikad olid need kolm tundi seal õhus ja samas AINULT kolm tundi lahutab meid soojast ja helgest Lõunamaast, kus on päike ja apelsinid ja mäed ja imeilusat värvi meri.
Kristjan ainult itsitas minu jutu peale, aga LÕUNAMAA ÕHK paitas kohe mu põske, kui astusime lennukist välja koridori ja see lõhnas lihtsalt imeliselt. Täpselt kell 12 öösel olime jõudnud kõige paremasse paika.
Paradiisinädal algas NÜÜD.

Sisseelamise päev

Esimese päeva hommik tervitas meid nii ereda päikesega, et meie sügisele kohanenud silmadel oli valus. Kertu sai omale kohemaid punutud kübara, teised kissitasid edasi. Aga silmad kohandasid ennast järgmiseks päevaks jälle suvesse 🙂
Tolo küla, millesse meid lennutati, koosnes tervest tänavatäiest hotellidest, mis olid vaheldumisi tavernate ja turisti-nänni poodidega. Täielik turistilinn! Aga tõeline hooaeg oli selleks ajaks juba läbi ja rannal olid “sunbedid” pikalt rivis üksikuid peesitajaid püüdmas. Ühel postkaardi raamil nägin ühte pilti, kus rannaliiv oli tuugalt rahvast täis, ja ma sain aimu, mis siin suvekuudel toimuda võiks.
Kreeklaste jaoks oli talv juba alanud, meie jaoks oli siin tõeline ja täiuslik (Eestimaa) suvi!! Kuigi räägitakse, et lõunapoolne 30 kraadi ei ole nii tappev kui meie niiskes kliimas, aga meie rõõmustasime täie rinnaga nende 20-23 soojakraadi üle, mis meid selles nädalas hellitas. Ja vesi oli sama soe!

Meie eurostunud ettekujutusele elamistingimustest pani meie hotell meid esimesel päeval pisut ehmatama, aga pisut kohanenult mõistsime, et eestlased on täiega üle pingutanud oma steriilsete nõudmistega. Kui kaua on kreeklased euroliidus olnud? vaatasin praegu Wikipeediast – ja see ütleb, et 1981. aastast!!! Kreeklased on 100 protsenti oma nahka jäänud 🙂 Kui Eestisse tagasi jõudsime, siis oli esimene emotsioon, et siin on külm, ja mitte ainult temperatuuri poolest, vaid meie ellusuhtumine ja ühiskond on lõdisemapanevalt külm. Ja kandiline ja toimib vaid omaenese kehtestatud karmide reeglite raamides. Kes nendest kinni ei pea, saab karmilt karistada. Kes korraks auto valele teeservale pargib on kohe kohtualune – “is dead” inglise keeles.
Vastikud käsumeelsed eestlased – vot siuke tunne tuli täpselt!
Mõtle, juba nädala ajaga toimub distantseerumine – mis siis veel, kui kuskil kauem ära oleks?

Noh, see oli siin praegu teemast kõrvalekaldunud vaherepliik…

Päeva lõpuks saime siiski teada, et Tolo linn ei koosne mitte ainult ühest pikast peatänavast ja hotelliderivist, vaid ka väiksematest ja ägedamatest tänavatest, mis mööda mäekülge üles ronivad. Ja õige ruttu saime (laste kõige rõõmsamaks rõõmuks:-) kokku kreeka kassidega, kes iga taverna külje all sinu reit nühkima tulid ja mjäugudes iga pai üle rõõmsad olid.
Lastel tuli ainult ruttu selgeks saada, et on PAIKASSID ja KÕRGEMAST SOOST KASSID.
REEGEL ÜKS: Silitada võib ainult neid kasse, kes saba püsti ise su juurde tulevad. Ja rääbakaid eksemplare nende seas, kes on kärnas silmadega EI TOHI PUUTUDA.
REEGEL KAKS: Mõned kassid peavad ennast teistest paremaks ja neid ei tasu puutuda, sest nad on uhked ja iseteadvad – need tundis ära kaelarihma, ja väga iseteadva näo järgi – Nägin ise ühte kassi, kes ausõna, vaatas mind tõeliselt üleoleva pilguga, nagu mina oleksin kärbes ja tema on kõigekõrgemast soost.

Teise päeva hommikuks selgeks saanud reegel:

Lastega reisides pead sa omama REISIPLAANI ja väga otsusekindlat suhtumist sellesse, sest muidu ei jõua sa mõhkagi. Kertule ja Elinale jäi üsna arusaamatuks ja häguseks meie vajadus koguaeg kuhugile minna või midagi teha. Tundsin ennast Nukitsamehe filmi nõiana, kes ei mõika seda, kui laps ütleb: “Meie tahame Itiga puhata ja mängida ka!” Meie “sundisime” neid autoga ringi sõitma ja mägedesse ronima, aga parima meelega oleksid nad tahtnud lihtsalt MÄNGIDA (kasvõi hotellitoas) või siis kasse paitada. Muud tegevused olid üleliia. Noh ja siin tuli meil Kristjaniga kompromisse leida ja meelitusi kasutada. Aga nii kui tekkis vaba moment,siis nad istusid lihtalt maha ja mäng läks lahti 🙂

 

Albumid

Kreeka I päev

Kreeka III päev

Kreeka IV päev

Kreeka V päev

Kreeka VI päev