Kullapada

Eelmine nädal Saaremaalt koju tulles sattusin haruldase vaatepildi peale. Lapsepõlves ainult räägiti, et seal kus vikerkaar algab on kullapada. Ikka sageli on ju see vikerkaare algus kuskil metsatuka taga ja haruharva kui näed kuidas vikerkaar otse sinu eest, keset põldu maa seest üles tuleb.
Sõitsin autoga nii mõnegi kilomeetri maha ja vaatasin vasakule vikerkaart, kaar oli võimas täiskaar. Sellise kaare puhul aga peab silmad lahti olema, sest kui vikerkaar nii võimas on siis võib näha ka pisikesi trolle ja pikapäkke kaare all askeldamas. Autoga kiiresti sõites vilksas silmanurgast kuidas väikesed venniksed jooksevad kaarele järele. Kaks neist püüavad kibekiiresti auku kaevata, teised kaks tassivad kullapada. Kolmandad püüavad teiste käest pada endale saada, et siis teise kaare otsa minna. Kohe näha et masu aeg, pole neil kahte kullapada kuskilt võtta.
Kui aga sõidad autoga liiga kiirelt, siis liigub vikerkaar kole kiiresti sinuga kaasa. Nii olid vennikesed hädas. Enne kui labidas maha sai löödud oli vikerkaar juba teise koha peal. Muudkui jookse, pidama ei saa..
Pidasin siis lagedama koha peal auto kinni. Vikerkaar jäi seisma.  Vennikesed hingeldades kaevasid põllu serva augu otse vikerkaare alla, mine tea järsku läheb jälle vikerkaar eest ära…  Teised lasid kullapaja auku ja siis aeti auk kibekiiresti kinni. Siis läks vaidlemiseks – teise vikerkaare otsa ka pada vaja, aga teist pada ei ole.   Pika vaidlemise peale jagati siis pada pooleks, natuke mõlema kaare algusesse.

Kui kullapada maase oli kaevatud siis jäi selle koha peale vikerkaar pidama ega sõitnud enam minuga edasi…
Pildi peale ainult ei jäänud need vennikesed, aga selle eest sai pildile jäädvustatud vikerkaar mis kullapajast üles kiirgas..

See kõik juhtus minuga eelmine nädal Muhumaal.