Üks vana võlg on vaja siia ikka kirja ära panna. Reisimälestused teiselt poolt polaarjoont 2009/2010 aastavahetuses

Niisiis.

“Talvel ei ole kärbseid ja kõrvenõgeseid, see on talve juures üks hea asi,” ütles Kertu, kui sõitsime Helsingist Oulu poole.
Läksime Jaanikale ja Linnarile külla, et koos Lapimaal ära käia ja uut aastat vastu võtta.
Meie reis algas 27. detsembril ning umbes tuhat kilomeetrit teed otsesuunas põhja poole ootasid ees…

Jõudsime esimese päeva õhtul minutipealt kell kaheksa Jaanika ja Linnari koduakende alla ning saime väikese ööpuhkuse enne põhja sõitmist.
Meil oli tõsine plaan sõita samasse paika, kus olime olnud 2004. aasta suvel, Raattama külla. (Suht tundmatu väikene külake; Rovaniemi Hesburgeri müüja kergitas imestunult kulme, küsides, mis paik see küll võiks olla :-) Noh, aga meie jaoks juba tähtsaks saanud sihtpunkt, kui me sinna juba teist korda oma sammud seadsime!

Jaanika oli internetist leidnud meile ühe “porohüti”, mille kohta oli teada ainult see, et kõige tähtsamad asjad on olemas: saun ja parajalt magamiskohti seitsmele. Kuidas ja mis seal paigas meid tegelikult ees ootab, oli teadmata. Kõik muud võimalikud ööbimispaigad olid juba hõivatud või siis hinna poolest liiga kallid. Ka eelmise korra “mökki” ei olnud saadaval.
Kuid seekord osutus see kotis ostetud põrsas õige ilusaks ja rasvaseks – leidsime eest mõned ilusad punased, paksu lume alla mattunud majakesed, meie oma oli kõige viimane metsaäärne, tuli ukse kohal põlemas ja võti ukse ees. Kaks magamistuba, kööktuba ja saun. Mida veel tahta 20-kraadisest pakasest tuppa astudes! Väga mõnus soe ja hubane majake oli :-) Ning perenaine oli nõus meile 6-eurost hommikusööki valmistama, lapsed tasuta pealekauba. Mis järgmisel päeval osutus väga rikkalikuks ja maitsvaks, isegi meie lastele maitsetmööda. Noh, kakao ja maisihelbed said muidugi laste silmis kõige muu juures suure eelise.

Hommikul ootas meid ees üllatus: HAKKAS VALGEKS MINEMA! Häälestasime end kodus teadmisega, et seal on polaaröö ja puha
Olime seal põhjas koha peal kaks päeva ja peaaegu kõik aeg kulus lume nautimisele, lapsed ei tüdinenud ära lumes sumpamisest, enda lumme viskamisest ja küngaste pealt alla libistamisest. Kui esimesel päeval metsas käisime, siis vist peaaegu kaks tundi jutti kulus Linnaril ja lastel “suurte üllatuste” peale, mis tähendas puutüvedele tou andmist ja igaüks peaks vist teadma, mis siis juhtub lumekuhjade all olevate puudega… Lapsed kargasid lumekose alla, Linnar üritas sellest “suurest üllatusest” pääseda. pimedus. Kui suvel oli polaarpäev ja üleni valge kõikseaeg, siis – mis parata – talvel on kindla peale kogu aeg pime. Aga ennäe imet! Valgeks läks! Mitte küll kell 9 hommikul, kuid kella kümne ajal nägi sama hea välja kui meiegi pilves talvepäev. Ja nüüd sain teada ka, mida tähendab see luuleline sõna “lumevalgus”. Öösel pimedas oleks saanud täiesti metsas kõndida, sest lumi oli maas ja puudel nii hele, et tegi öö valgeks! Ja eks päevalegi andis see sama lumi heledust juurde. Pimedamaks hakkas minema juba peale kella kahte, kuid nii aeglaselt, et viimne valgus kustus ikka kella neljaks alles.

Lumenautimise alla käis ka meie saunaskäik – Elina ja Jaanikaga lõbustasime ennast saunalavalt lumehange jooksmisega. Elina ei saanud algul aru, miks ta peab seal kuumal saunalaval kükitama ja veel leili ka viskama. Aga kui siis esimene kord õue jooksime, sattus ta sellest tõsisesse vaimustusse :-)

Käisime ka kahel suusamäel – ühel tegutseval ja teisel mitte-tegutseval mäel. Selle viimase proovisime salvokelkudega järele. Sai alles hea hoo! Ainult et väga palju ei jaksanud – üksainumaski ronimine võttis võhmale :-) Ja pimedaks läks ka juba, niiet varsti võis ainult suusakeskuse tulesid imetleda, mis altpoolt paistsid. Suusarajad olid küll suletud, kuid mingite inglaste jaoks oli seal keset tundramägesid broneeritud hotell, kelgumägi, mootorsaani-safari jm rahakoti koorimise programm.

Teine mägi – Levi suusakeskus oli suuskajaid täis nagu sipelgaid. Meie vaatasime lihtsalt ja kadestasime :-). Käisime mäe peal imelisi lumeskulptuure imetlemas – need olid sellised toredad moodustised, mis tekkisid lume, jää ja härma all olevatest jändrikest puudest. Neid peab pildi pealt vaatama, mis ma siin sõnadega ikka teha saan :-)

Põhjapõdrad vaatasime ka lähedalt üle, lasime ennast turisti kombel väikese kelk-saani jadas sõidutada ja vaesed põdrakesed olid sellest sõidust täitsa keel vesti peal.
Meie majaperenaine rääkis porokasvatamisest sellise huvitava tõiga, et ilma kihulaste abita ei saaks inimesed põtru karjas pidada. Et kihulased, see hull nuhtlus, ajab põdrad karjadesse, kes kaitsevad ennast sel kombel mingil määral “ärasöömise” eest ning tänu sellele saabki neid karjatada, kihulased karjasteks! Aga meie imetlesime pisut neid põtrasid aedikus, siis lasime ennast sõidutada ning õhtul sõime poropraadi ;-) Küll maitses alles hea! Jätaks päevapealt sealihasöömise maha, kui vaid meil põhjapõdraliha kättesaadav oleks. Üks hull jaapanlane sai vist ka maitse suhu ja sai sellise tembuga hakkama, et elas sealsamas Raattamas aasta aega, õppis porokasvatajate käest kõik vajaliku selgeks ja lendas 180 põdraga Jaapanisse! Ning nüüd ongi tal seal oma porokasvatus!

Me olime üsna hästi hoitud seal Lapimaal – päris tõelist pakast ei saanudki, külmakraadid püsisid kuskil -12 juures ja selgeks sai see asjaolu, et kubujussitamine talvel ei aita – peab ennast lihtsalt õues piisavalt liigutama ja siis ei hakka külm.

Lõpuks kujunes nii, et ratastel olemise päevi sai neli ja kohapeal olemiseks (Lapis ja Oulus kokku) kolm, kuid isegi need kolm päeva olid nii rikkad, et muljeid sai kuhjaga. Ja lõbus oli ka, minu väikene soov sõpradega kõht kõverasse naerda täitus samuti – see juhtus, kui mängisime ühel õhtul torniladumise mängu ning füüsikaseadused tasakaalus püsimise kohta enam ei kehtinud ;-)

Aitäh Linnar ja Jaanika, tänu teile oli põhjust see reis ette võtta!

Reisile pani kena punkti see, mis põhjas kuidagikombel hoopis tegemata jäi – lumehange kinnijäämine.
Tallinn oli meie kojujõudmise ajaks nii lumme mattunud, et Mähel õnnestus end põhjalikult Meetrikõrgusesse hange nihutada, niiet see talvemõnu sai ka ära proovitud.

Lõpupilt sai tehtud kell kaks öösel oma kodumaja eest. Peaaegu nagu Lapimaa!