2010 aastal sõitsime perega selel veski juurest mööda. Mind nagu ikka tõmbavad sellised vanad ja aegu näinud kohad. Saaremaa on kuulus oma veskite poolest. Samas mulle meeldib ka see, et mitte kõik ei ole üles lööduv ära lakitud ja kauniks tehtud. Mulle meeldbib vaadata kuidas ajahammas omal karmil moel pureb seda mida inimene on kord püsti pannud. 1822 aastast on see veski olnud püsi ja tema on oma töö ära teinud. Seal samas lähedal oli veel jäänukid teisest veskist, kivi kuhi mis on veskit üleval hoidnud.
Sellistes kohtades on teinekord huvitav ennast visualiseerida aega mis oli 100 aasat tagasi, sellesse aega kui see veski veel töötas, talupojad sõotsid oma hobuvankritega veskile, et jahvatada jahu oma viljast.
Foto tehtud üsna kevade poole, kui maa alles hakkas rohelist tooni võtma.
Probleem on selles, kuidas taoline pilt oleks veel nähtav ka sinu (laste)lastele. Ma mäletan Hiiumaalt oma lapsepõlvest mitmeid tuuleveskeid ja veskivrakke, millest praegu pole isegi kohta järgi. Saaremaa andmeid ma ei tea, aga Hiiumaal olevt XIX sajandi algul olnud 1000 talu kohta ca 500 tuuleveskit. Minu kodu lähedal Tubalal on 1908 aasta kaardile märgitud 8 tuulikut, neist on tänaseni alles 2. Ja see on hea tulemus.
Pildil oleva veski emapuu ja/või sammas on ilmselt läbi. Katus ja vooder näivat olevat veel üsna heas korras. Alla pandud toed teda enam kaua ei hoia. Ennustan, et midagi muutmata on 5 aasta pärast selle koha peal risuhunnik. Aga mida siis teha? Vaadata ajahamba töö ja leppida, et kui meie lapsed on täisealised ei ole neil enam teatud maastikuobjekte? Või taastada ja samas kaotada see ajajälg? Raske küsimus…
Nii see on Enn, see raske teema.
Saaremaal ringi sõites olen palju näinud ka selliseid kus veski on kuskil põllulapil või lausa talu tagaõues, selle on omanik ja see on hoolitusenud selle eest, et see pärand püsiks võimalikult kaua. Päris palju võib leida neid mis on kohendatud, katust parandatud, seinad õlitatud. Ühe veski sisse oli vist isegi väike elamine tehtud. Oli näha väikest akent millel oli pitskardin ees ja aknalaual sees pool küünlajalg. Palju on selliseid mis lihtsalt seisavad veel, kaua ei tea keegi.
Too, ma ei tea kas tal pole omaniku või on omanik pidanud seda mõtetult lagunenud veskiks et seda taastada, või toetada. Selle võtab aeg rajalt maha ja talle ei ole palju aega jäänud. Selle kahe aastaga mis ma olen seda veskit näinud on tal toimund silmnähtavad muutused. Too veski on tõesti kõige kehvemas seisus veski mis veel püsti seisab. Aga kui ei saa midagi enamat teha siis saab teha pildi ja agajalt jälle mööda sõita ja imetleda seda viimast, mis alles on… Ajahammas on karm, kui inimene vahele ei sega.