Kui Hiidlase käest küsida kuhu tee viib, siis ütleb ikka vastu, et ei vii tema kuhugi, ikka tuleb ise minna.

Kui aga küsida kuhu siit saab, siis saad vastuseks et igale poole, kasvöi  Köpu otsast merde.

Tee ei vii kuhugi, ikka tuleb ise minna ja teelahkmetel tuleb teha valikuid kuhu edasi minna. Teerada mida valid annab sulle suuna ja kindlama jalgealuse, kindlama meele, et seda mööda saad edasi. Aga teerada ei anna sulle sihti. Seda sihti ja eesmärki mida sa loodad näha, kogeda või avastada, ning kuhu tahad välja jõuda. Ootused panevad edasi minema, ja avastama midagi uut. Aga ikka tuleb ise minna . . .  edasi . . . ja valida oma rada.

Ei tasu unustada endalt küsida, kas seda teed mööda jõuad ikka sinna kuhu sa tahad minna ja kuhu välja jõuda.
Radadel ma sageli peatun ja vaatan ka tagasi,  et näha kus ma olen ja kus ma olin.

Pühapäeval käisin Kõrvemaa radadel uitamas. Jüssi järvede matkarajal. See on üks mitmekesisemaid radu mida olen ette võtnud. Muutuv maastik, taimestik, vaated. Selle raja äärde jäid suured järved, vesised lodjud millest läks üle väsinud laudtee, kõrged järskude nõlvadega voored mille ühel ääres oli raba ja teises järv, nõmmed, ojad, männimetsad ja kasesalud, künkad, mustikad ja metsa rahu.  10km rada võttis keha päris läbi. See oli väsitav rada, aga hing oli rahul. Ma olin avastanud enda jaoks jälle uue paiga. rääkimata sellest 87’st metsa kaadrist mis kaamerasse talletatud sai.