Saun keset raba

Üks seiklustest meie põhjala külastuse ajal oli saunaskäik rabas.
Selle kirjutasin jätkuks eelmisele Põhjala jutule „Kui aeg jäi seisma”

rabaonnist_tagasiteel.jpg Seiklus algas Oulust, kust sõitsime autodega umbes 50 km välja. Siis metsa vahele ja mööda metsavaheteid mõned kilomeetrid edasi.

Soomes on tõesti vaeva nähtud ja hoolitsetud selle eest, et inimesed käiksid väljas, käiksid metsas ja looduses. Juba põhjas mägede vahel käies tõdesime, et teede ja matkaradade ääres on palju onne, kus jalga puhata, sooja saada ja ööbida. Sama oli ka rabas, meid ootas onn ja saun raba teises servas.

Jõudsime raba servale õhtapoole, kella 7-8 ajal. Sealt oli veel pikk tee onnini, millest pidi saama meie kodu järgmiseks ööks.

Lapsed olid juba ööune piirile jõudnud ja mõtlesime, et kas me peame siis neid süles läbi raba viima. Õnneks Kertu ja Joel said oma jalgadele ja asusid ise juba enne meid teele. Nende kannatus oli piiril kui emad-isad veel autosid parkisid ja kotte selgadele jaotasid. Enne minema asumist veel sõitsime autodega selle koha juurde, kust rabast järgmisel päeval välja kavatsesime tulla ja jätsime Linnari auto sinnapaika meid ootama, ning suundusime meie teekonna algusesse tagasi.

Ees ootas laudtee ja seiklus algas.

Lapsed olid juba ees läinud ja Linnari pere sammus nende järel. Olime Kaiaga viimased, kes minema said kuna Ellu oli sügavas unes ja vajas tõsist turgutust. Laps süles hakkas tee meie jalge all kiikuma raba mätaste kohal.

Esimene lõik läks kergelt mööda kahe laua laiust rada. Kõrvale astudes ei olnud ka veel midagi peale märjakssaamise karta. Läbisime veel kerge metsatuka, mis eraldas meie raba kahte ossa (see oli siis natuke kõrgem ja kuivem koht raba serval.)

Mulle tuli meelde kui mu isa mulle ükskord ütles, et kuula seda looduse vaikust. See on oskus, mida iga mees ei suuda. Kuulata seda, kuidas väike tuuleiil sahiseb kõrtes, kuidas sääsk otsib kohta, kust oma londi sisse pista, kuidas kaugel linnud häält teevad, kuidas vesi vaikselt suliseb, kuidas kostub samme. Rabarajal on oma elu. Meie oleme hetkel sissetungijad, kes sellest osa tahavad saada. Ei tea nimetada neid taimi, mis tee servas olid. Pilku köitis see madal ja kääbus puu, need heinatutid, need mina meie nimetasime rabatuttideks. lapsed_rappa.jpg

Rabal on oma elu, ja ta püsib sellisena nagu ta on aastaid ja aastakümneid ja aastasadu. Tundsin end võõrana seal rabas. See on kindlasti mitusada aastat vana raba. Tal on oma kultuur, omad tingimused, oma põliselanikud oma põhiseadus, mis ütleb, et rabaõhk teeb vabaks. Arusaamine ajast muutub kui enda ees näha midagi nii võimast ja samas nii salakavalat.

Rada viis meid ristini, kus pidime otsustama, mis teed edasi minna. Kuna meie Kaiaga seal varem pole olnud siis ei olnud meil aimugi. Linnar arvas, et vahepealt saab ka lõigata ja astusime rajale, mis viis sellest mugavast laudteest kõrvale. Tahtsime otseteele minna aga seda ilmselt selle koha peal siiski ei olnud. Saime samas kohas tagasi laudtee peale ja läksime mööda laudteed edasi, keha hakkas väsima ja vaim vajas juba seda sauna, mis ees pidi ootama. Ei olnud enam palju kui nurga tagant hakkas ka paistma onnike kanajalgadel. Sellest kohast sai meie kodu selleks ööks.

Õhtu oli vaikne. Kerge tulleiil libistas pai põsele. Loodus elas oma elu edasi nagu meid ei oleks seal olnudki.

Väga huvitav nähtus minu jaoks oli saun keset raba. Saun oli madal palkides ehitatud millel soojustusena oli seinte äärde ja katuse alla kuhjatud turvas. Sauna kõrvalt lookles väike rabaoja millel oli tehtud sauna juurde süvendus ja „ujumise” kohake. Saunas oli kõik, mida soome saunas vaja võib minna, alates kerisest ja lõpetades isegi seebiga, täpsemini turbaseebiga (võis siis tõrva seebiga). Ei hakka kirjeldama sauna mõnusid ja lõbusid, Need on igal ühel omad.

Nii möödus meil õhtu ja öö kuni tuli teine päev.

Fotod: Jaanika Edesi

Kui aeg jäi seisma

Ja Jumal lõi taeva ja maa ja ta leidis et see hea ja ilus oli.

Ja Jumal seadis seda nõnda, et seal kus maailm kõige ilusam oli, ei looju päike suvel tervelt poolteist kuud, ja ei tõuse päike talvel tervelt poolteist kuud, sest selle ilu oli võrratu.

Jaaninädalal A.D. 2004 läksime seda ise vaatama oma perega ja oma sõprade Linnari ja Jaanika poole, kes sellele ilule hetkel lähemal asuvad.

Pilte mida sellel reisil Linnar ja Jaanika tegid kiika galeriist.

Pikk plaan

Üks hiinlane õpetas mulle ükskord ühe tarkuse.

Kui sa tahad midagi väga teha siis otsusta see ja tegutse vastavalt. Otsuse tegemise edasilükkamine on aga sama mis negatiivselt otsustada. See on sama kui Lennuk läheb teisipäeval kell 3 kui sa ei otsusta, et sellele lennukile lähed ja ei tegutse vastavalt siis tulemus on ju sama mis siis kui sa oleksid otsustanud sellele lennukile mitte minna. Otsuse langetamine annab kindlameelsust ja viib sihile, ning välistab selle pika heidutamise teemal „olla või mitte olla”.

Me planeerisime seda minemist juba eelmise aasta, kuid asjaolud olid teised.

Murelik lapsevanem.

Kõige suurem mure mis ikka on kui väikeste lastega minna on küsimus, kuidas lapsed hakkama saavad? Oulusse vaja sõita ju terve päeva ja sealt siis veel edasi. See ettekujutus karjuvatest ja autos kisendavatest lastest hakkas isegi vahepeal juba sedasi murdma, et tahaks ümber mõelda. Sel päeval kui lapsed oli vaja üles äratada, kell seitse hommikul olid nad nagu krapsti üleval.

Ja selleks ajaks kui me Oulusse jõudsime oli endalgi häbi, et julgesin endale sellist dramaatilist autosõitu ette kujutada.

Kellamäng

Pikk reis selja taga. Jõudsime kellade valamu juurde mis meil tee äärde sattus, mis koha nimi, seda enam ei mäleta. Sellest kohast oli veel Ouluni ~150 km. Kellapilte peaks ka galeriist leidma. Kunagi oli see töötav valamu, nüüd minu arusaamiste kohaselt tegeleti seal lihtsalt turistidega. Aga koht oli kena. Suured kellad, ja väiksed kellad. (muideks silmas pean ikka massiivseid kellu mis kirikutornis käivad). Katuse alla oli koondatud kollektsioon erinevatest kelladest, mis maailmast kokku oli toodu. Nii mõnigi neist oli kaotanud ilmselt oma torni või langenud ajahamba ohvriks.

Põnev. Vanasti löödi neid kiriku tornides, ja kutsuti rahvast teenistusele.

Suudlemine.

Üks väga lahe seik meie reisi ajal, olles Oulus Linnari ja Jaanika juures.

Üks õhtu, kui Joel ja Kertu mängisid toas ütles Kertu Joelile „Lähme suudleme teises toas”.

Ma ikka veel ei tea mida ta sellega tegelikult mõtles. Ise mõtlesin köögis, et ega see nüüd nii ka ei ole nagu ma kuulsin. Kertu saab Novembris 5 ja Joel on temast 1 kuu noorem.

Nii vara see siis pihta hakkab.

Põder

img_0411.jpgEsimene põder tuli meile tee peale, kui olime minemas Olust põhja poole. Suund oli alguses Raattamaa poole, kuid siis mõtlesime, et põikaks kõrvale. Raunjas on üks looduspark, mida ka vabaõhuloomaaiaks võib nimetada. Midagi säärast nagu meil kesk eestis on.

Aga põdrast. No vaata pilti. Täiuslik kaltsukott. Jõuluvana arsenali see ei sobiks.

Loomaaed

Nagu juba jutuks tuli põikasime läbi Raunja Looduspargist. Lastele oli tore näidata põhjamaa loomi. Üks esimesi loomaaedu, kus loomadest kahju ei olnud. Seal oli nii toredasti tehtud käigurajad, puust laudteed, mis viisid mõne koha pealt kõrgelt üle looma aedikute. Kõrgelt on ju ka parem vaade kui vaatad kuidas metssiga mööda aiaäärt röhib, võis siis kuidas karud basseinis jalutavad. Jalutusrada oli ilmselt 3 km pikk. Siis olid seal veel rebased, hundis, jääkarud, põdrad, hirved, oravad, öökullid, kakud ja palju palju muud. Lastele oli tehtud ka seiklusradu, ronimise ja turnimise kohti.

Sõit läheb edasi

Raattamaa mökki.

Raatamaa küla jääb Ounastunturi ja Pallastunturi vahele, täpsemini nende kahe vahele. Kohalike elanike põhitegevus on seal kandis põdrakasvatus.meie_m_kk.jpg

Meie plaan oli kohale jõuda kella 4 ajal. Tegelikult jõudsime kella 10 ajal õhtul. Lapsed olid autos vahepeal magama jäänud, kuid nad rappusid üles kui kohal olime. Maja mille Linnar oli saanud, oli kaugel minu ettekujutustest Soome mökkist. Mökki peaks olema nagu 4 seina ja paari nariga. Super. Sellel majal oli kolm magamistuba, suur tuba ja köök. Köök ise sama suur kui tuba. Sellele lisaks veel saun, mis ei saa ju puududa ju ühestki soome elamisest.

Seadsime end sisse.

Kullerkupud

raatama_kyla_kullerkupud.jpgSeal samas Raattamaal. Ma ei ole ilmaski näinud nii palju kullerkuppe. See oli midagi võrratut, nende õite meri kattis aasa ja välja.

Raba

Rabasid ja soiseid kohti oli seal juba palju . Ehki mingi teooria kohasel algab tundra seal kus mänd enam ei kasva, peeti Raatamaad ikka nii tundraks kui tundraks. Mõni veel ütles, et see see õige tundra ongi. Kui nii siis eks usume seda. Soistest, vesistest ja märgadest alades seal kandis puudust ei olnud: Autoga sõites tuli seda ette ikka päris tihti. Samuti ka järvi.

Põhjala kuused

Autoga lõunast põhja sõites on huvitav jälgida, kuidas igal paigal on oma loodus. Bioloogidel oleks selle koha peal palju öelda, mina olen sõnaaher. Põhja kuused on midagi hoopis muud kui see mis meie looduses kasvab. Kuusk on sihvakas, kitsas ja väga tugevate okstega. Aga see on ka kuusele vaja, et selles looduses ellu jääda. Ilm on karm. Talv on külm ja pime ning suvi on lühike. Kuusel on vaja üle elada talve käre pakane (ja sääsed suvel) ja raske lumekoorem mis teda katab. Meie maa puu katkeks selle koorma all, mida põhja puud kannavad. Ilmselt on ka põhja rahvas oma looduse moodi. Seal ellujäämiseks on vaja kangust ja sitkust ja palju põdranahku.

Pilve piiril

img_0274.jpgEsimene päeva, kui olime Raatamaal, otsustasime minna mäge vallutama. Seal samas meie lähedal oli üks selle kandi suuremaid ja kõrgemaid mägesid ~800 m üle merepinna. Absoluutset kõrgust ~600 jagu. Mäe nõlvadel oli näha veel lume jälgi (kaks päeva peale jaanipäeva). Lapsed olid sellest väga innustunud. Ütlesin Kertule et lähme püüame pilve kinni ja vaatame kuidas pilv seestpoolt välja näeb. Istusime autosse ja võtsime mäe sihikule. Väike kõrvalepõige laudadest rajale metsaveerel ei olnud küll plaanis, kuid seda ei saanud endale ka keelata. Lapsed kadusid seal otseteed metsapoole niikaua kui isa ja Jaanika lilli pildistasid. Aga edasi mäe suunas. Jõudsime mäe jalamile ja asusime kohvitama, ilm oli vahepeal muutunud ebastabiilseks ja meie mõtted olid kahevahel kas minna või mitte minna. Nii palju kui minejaid, nii palju ka arvamusi. Linnari arvamus oli lõpuks paika panev: „millal siis ikka siia tagasi saab, kui juba siin oleme, siis siia me ka läheme” Tsitaat ei pruugi just olla 1:1 see, aga mõte jääb samaks.

Juttu jätkub, kui seda edasi kirjutada. Palju ikke siis korraga jõuab teha

NB! Kõik need kenad fotod tegi: Jaanika Edesi

Minu pildipaun ei olnud selle retke ajaks digitaalseks muutnud

 

ALBUMID:

Lumine mäenõlv

Raattamaa