Jõelähtme kirik, viimases õhtuses päikesekiires.

… ajalõksu jäänud hetked
Mitte kõik historistlikud kirikud ei ole nii kaunites proportsioonides ja monumentaalselt terviklikud kui Neitsi Maarjale pühendatud Nissi kirik.
Linnulennult pildid tehtud 30, 60 ja 90 m pealt.
Päike oli juba silmapiiri lähedal ja selleks ajaks kui kopter sai kokku pakitud oli päike loojunud. Sügise värvid ja Kuressaare loss õhtupäikeses.
Pildid on tehtud 30, 60, ja 90 meetri pealt.
Veel eelmise aasta aprillis oli selle koha peal vene piirivalvest alles jäänud lagunenud vahimaja. Torn kanntas vaevalt ligi minna ja vaid julgemad söandasid sinna ronida.
2009 Aprillis olen teinud sellest ajaloolise pildi millist vaadet seal enam ei ole. See mis piirivalvest alles jäi on jäänud ainult mälestuseks
Selle koha peal on nüüd Lõmala sadam – külastuskeskus, saun ja 27 kohaline sadam. Külastuskeskuses on ka rannakalurite teemaline väljapanek. Tulemus äge.
Seda mis Lõmala sadamas toimub loe edasi nende kodulehelt: www.lomalasadam.ee
Saaremaa praamilt või Virtsu sadamast olen viimased aastad ikka kaenud seda tuuleparki, mis eemalt paistab. Kolm aastat tagasi oli neid tuuleveskeid seal 8, nüüd peaks olema vast 18 kokku. Iga aasta on mõned juurde tehtud. Kiusatus on olnud alati see park üles otsida ja neid lähemalt kaeda. Viimane kord sai kiusatus teoks. Võimas on … aga oma kodu lähedale küll selliseid monstrume ei tahaks.
Tooma tuulepark asetseb Läänemaal Hanila vallas Esivere külas
Minu lapsepõlve rand – seal sai suviti kividel joostud, ujuma õpitud, kividest kaldaäärde basseine ehitatud, lutsu visatud, traktori sisekummiga merel käidud, piirivalvureid õrritatud, allveelaevu vaadatud, lõputuid päikeseloojanguid nauditud, parvega sõidetud, kividel peesitatud, lainevahtu püütud, tormi käes oldud, lindusid vaadatud, mööduvaid laevu loendatud …
Seal igal kivil on oma nimi.
Kui sattud Saaremaale ja sõitma mööda põhja poolseid teid, siis astu läbi Metsküla kirikust.
Eelmine aasta kui perega Saaremaa tuuril käisime astusime kiriku juurest läbi, uks oli lahti ja vana külahärra ootas kirikus külalisi. Ajasime nii tunnikese härraga juttu minevikust ja olevikust, küla elust ja ka sellest kuidas nad kätte võtsid ja sellele vanale puukirikule elu sisse puhusid ja ära taastasid. Härra oli võtnud siis omale südameasjaks käia päeval kirikus, teha uksed valla ja näidata kirikut kõigile mööda minejatele. Tema isa oli üks kiriku ehitajatest
Nüüd viimane kord seal käies oli üks kinni, aga ka aeg oli hiline kui mööda sõitsime.
See Pühakoda valmis 1915. a ja pühitseti Issanda templisseviimise auks ning kannab nime “EAÕKÂ Metsküla Issanda Templisseviimise kirik”.
Kui sõidad sealt mööda siis keera kindlasti korra teelt kõrvale kiriku juurde. Kui kirik on lahti siis vii härrale tervitusi, aja juttu. Sa oled pärast palju rikkam.
Vaata veel - Teeliste kirikud, Meie Maa uudis, Wikipedida
Iga tee viib kuhugi. Teinekord on mõnu ka vaid minemisest ja vahest ka teadmisest kuhu lähed. Kui selle tee peal keegi küsiks, et kuhu tee viib…Â See tee ei vii kuhugi, ikka tuleb ise menna.
Mu vana onu üks mõttetera oli selline:
Mida edasi sa lähed seda suuremaks saab see mis on su ees ja väiksemaks jääb see, mis jääb su selja taha.”