Üks selle suve parimatest ettevõtmistest oli südasuvel päikesetõusu kaemine.

Sirvisin oma vanemaid pilte mis oli tehtud Saaremaal käimistest ja paikadest mis tee äärde jäid.

6 aastat tagasi 8 Jaanuaril 2008 .
10 kilomeetrit enne Kuressaaret jääb üks lagedam põld, alati on seal suviti moone kasvanud tee ääres.  Ühel põllul on üksik mänd mida olen alati mööda sõites imetlenud ja vaadanud.

Too hommik oli eriline, oli ju ka veel päev peale minu sünnipäeva.  Aga eriliseks ja meeldejäävaks tegi selle päeva hoopis see karge külm hommik ja ere  hommikuvalgus.  Kõik oli valge. Puud olid härmas, kaetud öise karge külma loodud härmatisega, maa peal siin ja seal kattis  madal ja tihe uduloor mis hõljus kerge kuid tiheda voona lume kohal. Udu oli kohati nii tihdalt maa peale surutud, et ei saanudki aru kus lõppeb lumi ja algab udu.

Olin läbi käinud juba vast 4 kilomeetrit, kui korraks peatusin. Jäin kuulama seda vaikust mis oli minu ümber. Selja taha jäi see rada.  Madala päikese valgus surus ennast puude vahelt läbi pakkudes mõnusat mängu valguse, varju ja värviga.

Eesti on tasane maa, isegi Võrumaa küngaste vahelt suudad vaevu eristada kőrgemat ja madalamat maad.
Pilguheit meie Võrumaa külaskäigule.
Selline ta siis on kui kaugemalt või kõrgemalt vaatad – heinamaad, põllud ja lõputud metsad.
Astud aga maa peale tagasi siis kohtad palju kenasid ja toredaid inimesi ja palju väikseid külasid kus elu käib nende oma rütmi.

 

Vanade eestlaste kombel, kui midagi untsu läks siis öeldi ikka, et läks omadega rappa.  Mind veab ikka rappa raba rahu otsima.

 

Kui Hiidlase käest küsida kuhu tee viib, siis ütleb ikka vastu, et ei vii tema kuhugi, ikka tuleb ise minna.

Kui aga küsida kuhu siit saab, siis saad vastuseks et igale poole, kasvöi  Köpu otsast merde.

Tee ei vii kuhugi, ikka tuleb ise minna ja teelahkmetel tuleb teha valikuid kuhu edasi minna. Teerada mida valid annab sulle suuna ja kindlama jalgealuse, kindlama meele, et seda mööda saad edasi. Aga teerada ei anna sulle sihti. Seda sihti ja eesmärki mida sa loodad näha, kogeda või avastada, ning kuhu tahad välja jõuda. Ootused panevad edasi minema, ja avastama midagi uut. Aga ikka tuleb ise minna . . .  edasi . . . ja valida oma rada.

Ei tasu unustada endalt küsida, kas seda teed mööda jõuad ikka sinna kuhu sa tahad minna ja kuhu välja jõuda.
Radadel ma sageli peatun ja vaatan ka tagasi,  et näha kus ma olen ja kus ma olin.

Pühapäeval käisin Kõrvemaa radadel uitamas. Jüssi järvede matkarajal. See on üks mitmekesisemaid radu mida olen ette võtnud. Muutuv maastik, taimestik, vaated. Selle raja äärde jäid suured järved, vesised lodjud millest läks üle väsinud laudtee, kõrged järskude nõlvadega voored mille ühel ääres oli raba ja teises järv, nõmmed, ojad, männimetsad ja kasesalud, künkad, mustikad ja metsa rahu.  10km rada võttis keha päris läbi. See oli väsitav rada, aga hing oli rahul. Ma olin avastanud enda jaoks jälle uue paiga. rääkimata sellest 87’st metsa kaadrist mis kaamerasse talletatud sai.

 

 

Käisin siis metsas otsimas kuldkingi. Praegu on nende õitsemise aeg. Saaremaal on aga need peaagu juba läbi ja vanadusest närbunud. Leidsin küll veel mõned kaunid kingad sügavamalt padriku vahelt sääskede allee alt.

Päris palju häid mõtteid kohe. Nagu näiteks minna metsa Tsärgi ja lühikeste pükstega. Kui olin kokku lugenud 43 sääsehammustust siis läks arvestus sassi, sest need ülejäänud 350 sääske olid mind oma sihikule just võtnud. No kui toit ise kohale tuleb siis peab sellest ju pidusöögi ikka tegema. Tegin sealt siis sääred nii kiiresti kui sain jätsin kuldkingad sinnpaika ja läksin… Karujärve äärde. Mõnus õhtu. Õnneks tuul puhus vete poolt ja ajas sääsed kaugemale. istusin kännu otsa ja vaatasin ringi. Kange kiusatus oli vette minna aga õhk oli juba 14 ja endalgi pisut külm. Vesi võis kuskil 20 kandis olla järves küll aga see võis ka meelte pete olla.

Selles kohas olen ennegi käinud ja ilmselt sarnase pildigi teinud. Sinna viib totaalne mudarada 600m läbi metsa ja autoteegi on pigem metsa väljaveo tee moodi. kus kohale jõudes oled õnnelik et terve autoga kohale said. Vähemalt on sellistes kohtades oma rahu tagatud

Männimetsad on alati teistmoodi olnud. Oma puhta alusvaibaga, lopsakate mustikate, värske  puhta õhu ja oma vaikuse poolest. Ka looduse hääle männimetsades on teistmoodi, kõlavamad ja kajavad, mets ise aga palju vaiksem.  Männimetsas tuleb alati meelde ühe loodusmehe ütlemine, et kõige raskem ja keerulisem tema jaoks oli “salvestada männimetsade vaikust”

Männimetsi kohtab sageli ikka sääraseid kus mustikas on katnud maapinna. Harvem satub metsale mis on puhta liivapõndakuna praktiliselt paljas, nagu see mets siin,

Saaremaal, Kooljamägede juures.