Jaagarahu sadama kai

Sadama kai peal oli kunagi isegi vagunite jaoks rööpad. Laevad istusid kai ääres ja mehed sagisid laevade vahet, kõll laaditi üht siis teist. Osad laevad olid purjedega. Paljud ilmselt veel sel ajal. Pisut otsingutes kaemist leiab nii mõnegi pildi selle sadama kohta ajast kui ta ehitati või kui see vana eesti ajal aktiivses kasutuses oli. Oli ta ju tehtud vajadusest saada lisaks üks jäävaba sadam.

Veski, aastast 1822

2010 aastal sõitsime perega selel veski juurest mööda. Mind nagu ikka tõmbavad sellised vanad ja aegu näinud kohad. Saaremaa on kuulus oma veskite poolest. Samas mulle meeldib ka see, et mitte kõik ei ole üles lööduv ära lakitud ja kauniks tehtud. Mulle meeldbib vaadata kuidas ajahammas omal karmil moel pureb seda mida inimene on kord püsti pannud.  1822 aastast on see veski olnud püsi ja tema on oma töö ära teinud.  Seal samas lähedal oli veel jäänukid teisest veskist, kivi kuhi mis on veskit üleval hoidnud.

Sellistes kohtades on teinekord huvitav ennast visualiseerida aega mis oli 100 aasat tagasi, sellesse aega kui see veski veel töötas, talupojad sõotsid oma hobuvankritega veskile, et jahvatada jahu oma viljast.

Foto tehtud üsna kevade poole, kui maa alles hakkas rohelist tooni võtma.

Akna taga peidus

Ühe vana maja juures proovisin pildistada selle maja akent.  Üht pidi ja teistpidi sättides ei saanud õiget nurka kätte, et ennast peegeldusest välja jätta.  Nii siis sättisin end hoopis paremini kaadrisse.  Jäin siis lõpuks ometi oma enda tehtud kaadrisse kinni. Nagu oleks akna taga peidus.

Veski

Toed on nõrgad, veskikivid nürid, aknaklaasid tuhnid

Vöi siis:

Rukkide pääle üteldi, kui neid rehe alt kuju viidi: “Ohjuga viidi kodu, märsiga viidi veskile ja kottiga kodu.