Jaagarahu sadama kai

Sadama kai peal oli kunagi isegi vagunite jaoks rööpad. Laevad istusid kai ääres ja mehed sagisid laevade vahet, kõll laaditi üht siis teist. Osad laevad olid purjedega. Paljud ilmselt veel sel ajal. Pisut otsingutes kaemist leiab nii mõnegi pildi selle sadama kohta ajast kui ta ehitati või kui see vana eesti ajal aktiivses kasutuses oli. Oli ta ju tehtud vajadusest saada lisaks üks jäävaba sadam.

Veski, aastast 1822

2010 aastal sõitsime perega selel veski juurest mööda. Mind nagu ikka tõmbavad sellised vanad ja aegu näinud kohad. Saaremaa on kuulus oma veskite poolest. Samas mulle meeldib ka see, et mitte kõik ei ole üles lööduv ära lakitud ja kauniks tehtud. Mulle meeldbib vaadata kuidas ajahammas omal karmil moel pureb seda mida inimene on kord püsti pannud.  1822 aastast on see veski olnud püsi ja tema on oma töö ära teinud.  Seal samas lähedal oli veel jäänukid teisest veskist, kivi kuhi mis on veskit üleval hoidnud.

Sellistes kohtades on teinekord huvitav ennast visualiseerida aega mis oli 100 aasat tagasi, sellesse aega kui see veski veel töötas, talupojad sõotsid oma hobuvankritega veskile, et jahvatada jahu oma viljast.

Foto tehtud üsna kevade poole, kui maa alles hakkas rohelist tooni võtma.

Akna taga peidus

Ühe vana maja juures proovisin pildistada selle maja akent.  Üht pidi ja teistpidi sättides ei saanud õiget nurka kätte, et ennast peegeldusest välja jätta.  Nii siis sättisin end hoopis paremini kaadrisse.  Jäin siis lõpuks ometi oma enda tehtud kaadrisse kinni. Nagu oleks akna taga peidus.

Veski

Toed on nõrgad, veskikivid nürid, aknaklaasid tuhnid

Vöi siis:

Rukkide pääle üteldi, kui neid rehe alt kuju viidi: “Ohjuga viidi kodu, märsiga viidi veskile ja kottiga kodu.

Lihtsalt üks nott

Rannarahval on olnud kirjutamata seadus ja reegel kuidas käitutakse randa uhutud kraamiga. Näiteks meite kandis oli nii, et kui meri tõi kaldale puunoti ja see vedeles niisama maas, siis ei olnud see veel kellegi oma ja selle leidja võis selle endale võtta. Kui aga nott oli otsapidi kivi peale tõstetud, siis oli see juba kellegi omistatud ning sellist notti enam ei tohtinud teised vötta.

Puidul, kui aeg teda on muutnud tekib huvitav tekstuur ja see on pidevas muutumises. Seda võib vaadata kui üht pehkinud notti.  Aga lihtsalt alati ei ole see kõik nii nagu sa esmapilgul näed.

Mõisa tall

Üks osa katust on veel alles, selle osa all on isegi viimasel ajal veel midagi toimunud. Seinad on saanud natuke kohendamist. See on vaid üks osa pikast hoonest, mis ilmselt kunagi mõisa tall või laut oli.

Kloostri mõisa juures, Läänemaal.

Tükike mõisa tallist
Tükike mõisa tallist

Titanic

Tegelikult on laeva nimi “Veere”, ja seda olen ma mõne erineva nurga alt juba varemgi kinni püüdnud ning ilmselt ka siia blogisse varemgi sattunud. Selline laevuke kaunistab Papissaare sadama kallast.

Titanic
Titanic

Hobused udus

Tegelikult on see “hobused udus” üks mu mälestustest 20 aastat tagasi selle sama lauda juures.

Päike oli loojumas, maas oli madal udu. Sõitsime õega Leesist linnapoole.  Tee läheb selle koha peal allapoole ja paremal on see vana laut. Selle lauda juures oli siis koppel ja seal oli 3 hobust. Loojuva päikese kiired kumasid valge uduvati sisse ja hobustes moodustas siluett päikese ja udu taustal. Udu oli tihe ja hobuste jalad olid peitunud udu sisse.
Üks kaader mis on mulle meelde jäänud ja iga kord kui ma sellest kohast mööda sõidan näen ma seal neid hobuseid.

Vana aega näinud laut
Vana aega näinud laut

4 liitrit piima

Taluõuel on saun, sauna aknal 4 piimapudelit. Aga need teised kaks purki jäid tuvastamata. Kui mälu ei peta, siis kas sellistes purkides ei olnud mitte näiteks hapukurgid või mingi kompott või keedis.

4 liitrit piima ka kaks kompotti