Head uut aastat

Lõkke valgus ja soojus pimedas ning jahedas õhtus.
Üks hea ja kosutav grill lõkke ääres.
Mängud ja joonistamised valgusega.
Ja paras kräu saluut.
Selline oli meie pere aasta vahetus.

Teile Head uut aastat … ja hoidke ikka üksteist ja neid kes teie kõrval on.

 

 

Harilaid

Minu esimene külastus Harilaiule oli 2008 aastal. Selleks ajaks oli Eesti Pisa torni nime saanud majakas end juba palju püstisemaks ajanud ning torn kalda pealt juba mere piirini jõudnud.

Kui võib lugeda lugusid ja kaeda pilte mujalt maailmast kuidas meri kallast uhub või kuidas liivaluited vallutavad kaldaäärsed külad, siis see on üks koht ja ilmselt ka ainus koht Eestis kus iga sügise torm võtab kaldast tükikese maad. Mõni aasta vähem, mõni aasta rohkem. Koht kus muutus on nähtav kõige kiiremini.

Kui tahad näha muutusi siis käi tuttavates paikades, nii sa näed ja paned tähele mis vahepeal on muutunud. Harilaid ei ole koht kus vaid korra käid. Kui oled seal korra käinud, siis lähed sinna ka kindlasti tagasi.

Tänaseks on torn juba üsna kaugele rannast jõudnud ja selle ümber annaks juba roomamise asemel ujudagi. Mõelda, et torm mis ehitati aastal 1933 oli siis sirka 100 meetri kaugusel rannast ja ei osatud ilmselt mõeldagi, et ühel päeval on majakas meres.

Kui kaed neid pilte, pööra tähelepanu ühele vanale kaevule. Seda ei olnud veel eelmine aasta näha kuid praegu on maja kõrval kaevust väljas kaks kaevurõngast. Samuti sai aasta tagasi ka majast veel mere poolt mööda kallast mööda minna.

 

Kasari jõgi

Teinekord kui hommikul praami peale sõites jääb aega, üle on hea teha väike peatus Kasari jõe juures, vanal kivisilla.

Vaade on Kasari vana kivisilla pealt nii allavoolu kui ülesvoolu. Kevadeti on siin kõik üle ujutatud, suveks jääb alles aga võike ja kitsas veevool.

 

Kaunis kuldking

Minu esimene tõsisem tutvumine kuldkingaga, tänu just mu headele töökaaslastele, leidis aset eelmine aasta Saaremaal, Loode tammikus.  Mulle meeldib käia samades kohtades ja vaadata nende kohtade muutumisi.  Nii sai ka see koht, kus need kuldkingad kasvasid, üheks nendest kohtadest kust ma ikka mööda lähen, siis kui selleks õige aeg käes on, siis kui kingad on kuldsed.

Veel mõned karukellad

Kui tahad näha muutust, siis käi tuttavates kohtades. See on vast üks mis mind on ajanud käima alati kevadeti ühes ja samas kohas Saaremaal Aas-Karukellasid vaatamas ja pildistamas. Nende pealt on nii hea vaadata kevade kulgemist.

Siin pildil kahe viimase nädala kellad ja ka pilk sellele väiksele võsavahe lagendikule kus ma neid kaemas käin.

 

Nasva

Nasva ja Nasva sild on sageli selline koht, millest tuhisen mööda. Ma ei tea, kas see siis on liiga lähedal Kuressaarele ja alati on kaugemad kohad sihiks. Üle silla sõites kiigata korraks paremale, näed  kena vana jõe sadamat.

 

Sinine ja valge

Kevadeti katab künkad ja metsaaluses peamiselt kahte värvi lillidega, siniste sinililledega ja valgete ülastega. Eelmine kevad sõitsin pika maa koos ühe soomlasega, kes on pärit Soome keskelt. Ta oli nii imestunud, et meil kasvavad ülased nii metsikult nii rohkete vanikutena küngastel ja metsa veerel. Tema kandis olevat ülased väga haruldased ja vaat et isegi looduskaitse all.

Kevades on ka kolmas värv – kollane paiseleht

Kadrioru ZEN

Ühel kaunil sügisesel õhtul käisime Kadrioru pargis. Laupäevane päev ja ilm on sügiseselt soe. Rahvast oli ka ilmale ikka vastavalt, nagu laulupeo rongkäigul. Kiikasime ka seda  palju räägitud Jaapani aeda. See aed on alles lapsuke, värskelt tehtud ja värskelt isutatud. Viie aasta pärast hakkab see näitama oma nägu, 15 aasta pärast oma iseloomu. Jaapani aed kasvab nagu laps.