Seda blogi alustasin veel siis, kui ringi rändamiseks oli vaja paberist kaarti,  telefonidel olid päris nupud ning sõprade telefoninumbrid olid kõigil peas. Vaja oli siis ka üht kohta, kus oma pilte jagada.  See on justkui ajakapsel – talletades neid hetki, mis muidu võivad ununeda.

Aja muutudes jäi ka see blogi tsirka kümneks aastaks varjusurma, aga eksisteeris kuskil serveri avarustes edasi. Nüüd, kui sotsiaalmeediast näeb sõprade tegemiste asemel ainult reklaame ja muud rämpsu, tekkis tahtmine see blogi uuesti ellu äratada.

Üks ei ole muutnud – metsa võtan ikka kaamera kaasa ja hiljaaegu – ’24ndal aastal on kotti lisandunud mikrofonid, et lisaks talletada ka helisid, mis on meie ümber.  Foto ja helisalvestus lisavad mälestustele veelgi sügavust, võimaldades kogeda looduse ilu mitte ainult visuaalselt, vaid ka kuulmisel põhinevalt.