Viimane kord Saaremaalt koju sõites põikasin kõrvale Kloostri vaatetorni juurde. Kohe peaks tulema sula. Sula peaks tooma sinna üleujutused ja praegu on viimane aeg kiigata jõge tema talvises madalseisus. 

Ma mäletan aastaid tagasi oli pildistamine minu jaoks tõsine hobi. Ma käisin igal pool ringi koos kaameraga.  Ma tegin igal pool pilti. Ja siis aegajalt avastasin, et ka mõni pilt on hästi välja tulnud. Samuti ma ajasin taga seda täiuslikku kaadrit, adumata, et hea pildi saab kaamerast harva. Pilt vaja ilmutada ja luua selliseks nagu sa oled seda ette kujuanud pildistades.

Viimasel ajal ma vaatan koha peal ringi ja minu silm on harjunud teatud asju nägema. Kui ma seal jõe ääres olin ja seda puud vaatasin siis minus tekkis visioon kuidas ma seda puud tahan jäädvustada.

Minu esimene mõte oli teha  pilt mustvalgena, või sellisena, et ma saaksid sügava taeva sinise tooni. Kui ma vaatasin ringi siis selle puu taga oli päris palju räbu, mis ei olnud mu pildile sobilikud ja ma tahtsin seda puud kalda peal jäädvustada taeva taustal. Ma pidin minema madalale, pärsi maa ligi.

Nii ma siis otsisin natuke seda õiget nurka kust puust pilti teha. Teiselt poolt jõge, jõe piirilt madalalt peaaegu vastu lund ja jääd. Jutu point on selles, et minus on tekkinud visioon kuidas ma üht või teist kohta tahan jäädvustada ja seda näidata. Ja mulle on hakanud meeldima klõpsimise asemel koha peal pisut tööd teha selleks see õige kaader kätte saada.

Muide täitsa veider on see, et kui võtta pildilt ära värvid, siis see avab ruumi inimese illusioonile. Nii on mõned mu pildile GooglePlusis kommenteerinud, et täitsa äge liivane kallas.  Ma olen üsna kindel, et kui sa seda juttu just eriti ei viitsi lugeda, siis kujutad sinagi seda ette liivase luitena, millel kõrkjad ja üksik puu, sest ma olen sellele pannud sellise pealkirja.