Kes mäletab sellist ratast
Category: Ajahammas
Harilaid
Minu esimene külastus Harilaiule oli 2008 aastal. Selleks ajaks oli Eesti Pisa torni nime saanud majakas end juba palju püstisemaks ajanud ning torn kalda pealt juba mere piirini jõudnud.
Kui võib lugeda lugusid ja kaeda pilte mujalt maailmast kuidas meri kallast uhub või kuidas liivaluited vallutavad kaldaäärsed külad, siis see on üks koht ja ilmselt ka ainus koht Eestis kus iga sügise torm võtab kaldast tükikese maad. Mõni aasta vähem, mõni aasta rohkem. Koht kus muutus on nähtav kõige kiiremini.
Kui tahad näha muutusi siis käi tuttavates paikades, nii sa näed ja paned tähele mis vahepeal on muutunud. Harilaid ei ole koht kus vaid korra käid. Kui oled seal korra käinud, siis lähed sinna ka kindlasti tagasi.
Tänaseks on torn juba üsna kaugele rannast jõudnud ja selle ümber annaks juba roomamise asemel ujudagi. Mõelda, et torm mis ehitati aastal 1933 oli siis sirka 100 meetri kaugusel rannast ja ei osatud ilmselt mõeldagi, et ühel päeval on majakas meres.
Kui kaed neid pilte, pööra tähelepanu ühele vanale kaevule. Seda ei olnud veel eelmine aasta näha kuid praegu on maja kõrval kaevust väljas kaks kaevurõngast. Samuti sai aasta tagasi ka majast veel mere poolt mööda kallast mööda minna.
Jaagarahu sadama kai
Sadama kai peal oli kunagi isegi vagunite jaoks rööpad. Laevad istusid kai ääres ja mehed sagisid laevade vahet, kõll laaditi üht siis teist. Osad laevad olid purjedega. Paljud ilmselt veel sel ajal. Pisut otsingutes kaemist leiab nii mõnegi pildi selle sadama kohta ajast kui ta ehitati või kui see vana eesti ajal aktiivses kasutuses oli. Oli ta ju tehtud vajadusest saada lisaks üks jäävaba sadam.
Veski, aastast 1822
2010 aastal sõitsime perega selel veski juurest mööda. Mind nagu ikka tõmbavad sellised vanad ja aegu näinud kohad. Saaremaa on kuulus oma veskite poolest. Samas mulle meeldib ka see, et mitte kõik ei ole üles lööduv ära lakitud ja kauniks tehtud. Mulle meeldbib vaadata kuidas ajahammas omal karmil moel pureb seda mida inimene on kord püsti pannud. 1822 aastast on see veski olnud püsi ja tema on oma töö ära teinud. Seal samas lähedal oli veel jäänukid teisest veskist, kivi kuhi mis on veskit üleval hoidnud.
Sellistes kohtades on teinekord huvitav ennast visualiseerida aega mis oli 100 aasat tagasi, sellesse aega kui see veski veel töötas, talupojad sõotsid oma hobuvankritega veskile, et jahvatada jahu oma viljast.
Foto tehtud üsna kevade poole, kui maa alles hakkas rohelist tooni võtma.
Akna taga peidus
Ühe vana maja juures proovisin pildistada selle maja akent. Üht pidi ja teistpidi sättides ei saanud õiget nurka kätte, et ennast peegeldusest välja jätta. Nii siis sättisin end hoopis paremini kaadrisse. Jäin siis lõpuks ometi oma enda tehtud kaadrisse kinni. Nagu oleks akna taga peidus.
Veski
Toed on nõrgad, veskikivid nürid, aknaklaasid tuhnid
Vöi siis:
Rukkide pääle üteldi, kui neid rehe alt kuju viidi: “Ohjuga viidi kodu, märsiga viidi veskile ja kottiga kodu.
Kelder
Täpsemini öeldes Muratsi mõisa kelder. Mööda jalutades mötlesin, et olejks täiuslik, kui selle tühja kännu sees lilled kasvaksid.
Vaata siit milline on olnud selle mõisa käekäik
Lihtsalt üks nott
Rannarahval on olnud kirjutamata seadus ja reegel kuidas käitutakse randa uhutud kraamiga. Näiteks meite kandis oli nii, et kui meri tõi kaldale puunoti ja see vedeles niisama maas, siis ei olnud see veel kellegi oma ja selle leidja võis selle endale võtta. Kui aga nott oli otsapidi kivi peale tõstetud, siis oli see juba kellegi omistatud ning sellist notti enam ei tohtinud teised vötta.
Puidul, kui aeg teda on muutnud tekib huvitav tekstuur ja see on pidevas muutumises. Seda võib vaadata kui üht pehkinud notti. Aga lihtsalt alati ei ole see kõik nii nagu sa esmapilgul näed.
Talupoja romantika
Garaaz 14a
Kiri värava kõrval: “Siia pargivad ainult produtsendid.”
Mõisa tall
Üks osa katust on veel alles, selle osa all on isegi viimasel ajal veel midagi toimunud. Seinad on saanud natuke kohendamist. See on vaid üks osa pikast hoonest, mis ilmselt kunagi mõisa tall või laut oli.
Kloostri mõisa juures, Läänemaal.
Titanic
Tegelikult on laeva nimi “Veere”, ja seda olen ma mõne erineva nurga alt juba varemgi kinni püüdnud ning ilmselt ka siia blogisse varemgi sattunud. Selline laevuke kaunistab Papissaare sadama kallast.
Tõrvatünnis
Mõnikord sattub selliste harulduste otsa… kui kaed sisse mõne vana kuuri alla.
Hobused udus
Tegelikult on see “hobused udus” üks mu mälestustest 20 aastat tagasi selle sama lauda juures.
Päike oli loojumas, maas oli madal udu. Sõitsime õega Leesist linnapoole. Tee läheb selle koha peal allapoole ja paremal on see vana laut. Selle lauda juures oli siis koppel ja seal oli 3 hobust. Loojuva päikese kiired kumasid valge uduvati sisse ja hobustes moodustas siluett päikese ja udu taustal. Udu oli tihe ja hobuste jalad olid peitunud udu sisse.
Üks kaader mis on mulle meelde jäänud ja iga kord kui ma sellest kohast mööda sõidan näen ma seal neid hobuseid.
Rada
4 liitrit piima
Taluõuel on saun, sauna aknal 4 piimapudelit. Aga need teised kaks purki jäid tuvastamata. Kui mälu ei peta, siis kas sellistes purkides ei olnud mitte näiteks hapukurgid või mingi kompott või keedis.
