Ükskord Saaremaal ringi sõites sattusin sellise vana tuuliku peale. Palju on neid mis on korda tehtud või siis mõni tõmmekas turistide peibutamiseks tehtud. Selle iga on aga austust väärt. Silt oli seinal millelt vaevalt andis välja lugeda aastaarvuks 1822. Iga kivi, nael ja laud nägid välja sellised, et selles aastaarvus ei pidanud kahtlema.

Sellistes paikades kus midagi vana seisma on jäänud võib lasta mõttel rännata ja fantaasial lennata ettekujutamaks kuidas selle paadi ümber veel kunagi kapten jalutas, või milleks seda paati kasutati – kauba vedamiseks, kala püüdmiseks. Kuidas mehed sellega sügistormisel merel laintega mässasid.

Papissaares sadama juures on palju seda mis meie mõistes on lagunenud ja vanad kõlbmatuks muutunud paadid mis on “maha kantud”. Kõigel sellel vanal on alati oma lugu jutustada…  Vaata ja kuula seda…

Taas üks huvitav avastus oli keset Sõrve poolsaare keskel sügaval metsas olev  vahva väike onn.  Tore et RMK on selle oma hoole alla võtnud

Sopi metsaonn

1955 oli aastanumber selle hoone seina.

Kui poleks siin kaksteist aastat tagasi käinud, siis poleks vast osanud arvata, et too palgijupp kunagi kuulus ühe üsnagi kõrge vaatetorni külge. Praegu oli sellest tornist just vaid midagi säärast alles.

1976 ehitas vene piirivalve siia Saaremaa, Tiirimetsa lähedale neemele sellise valve punkti,  sisse seati mõned kauge laske kahurid ja suur prozektor. Vaatlus tornis oli nii öösel kui päeval püssiga mees kes pikksilmaga vaatles … rändlinde :)

Astus üle lävepaku, pani uksele riivi ette. Istus korraks pingile, et veel korra kaeda hoovi poole ja vahest ka õhta päikese viiru, mis metsa tagant kumas.  Siis tõusis ja läks oma teed. Mis oli, see oli kord …