Ükskord Saaremaal ringi sõites sattusin sellise vana tuuliku peale. Palju on neid mis on korda tehtud või siis mõni tõmmekas turistide peibutamiseks tehtud. Selle iga on aga austust väärt. Silt oli seinal millelt vaevalt andis välja lugeda aastaarvuks 1822. Iga kivi, nael ja laud nägid välja sellised, et selles aastaarvus ei pidanud kahtlema.
Toed on nõrgad, veskikivid nürid, aknaklaasid tuhnid Vöi siis: Rukkide pääle üteldi, kui neid rehe alt kuju viidi: "Ohjuga viidi kodu, märsiga viidi veskile ja kottiga kodu.
Täpsemini öeldes Muratsi mõisa kelder. Mööda jalutades mötlesin, et olejks täiuslik, kui selle tühja kännu sees lilled kasvaksid. Vaata siit milline on olnud selle mõisa käekäik
Rannarahval on olnud kirjutamata seadus ja reegel kuidas käitutakse randa uhutud kraamiga. Näiteks meite kandis oli nii, et kui meri tõi kaldale puunoti ja see vedeles niisama maas, siis ei olnud see veel kellegi oma ja selle leidja võis selle endale võtta. Kui aga...