Kevadel kui puud puhkesid kuulsime metsa veerelt ikka mingeid imelikke hääli. Alguses mõtlesin, et mingi loom aga päris nagu ei olnud looma moodi. Üks õhtu maalt koju sõites kuulasime terve tee erinevate kullide hõikeid aga ka nende hulgast ei leidnud kohe seda heli mis meile metsa veerelt õhtul järgi hõikas.
Üks õhtune aeg maja ümber jalutades nägi Kaia kulli lendamas väravas oleva vana murdunud männi otsa. Sama kiiresti kui ta sinna tuli ta sealt ka lahkus. Silm ei seletanud kohe mis asja tal sinna oli aga binokliga vaadates saime vastuse – tal on seal männi otsas pojad, üks on teisest ka tiba suurem.
Kujuta ette, et üks Händkakk, teeb pesa otse sinu aia väravas oleva männi otsa. See on sama uskumatu, kui lotovõit.
Händkakk haudub umbes kuu aega ja kõik selle aja toidab isaslind kakuema. Pojad keda me nägime olid juba üsna kogukad ja pidid olema vähemalt 2 või 3 nädalat vanad. Seega ta on kodu ümbruses jahti pidanud ning meie aia väravas edasi-tagasi käinud juba poolteist kuud, enne kui meie teda näime.
Ta usaldas meie kohalolu ja ilmselt leidis selle koha turvalise olevat, nii proovisime ka ise teda mitte häirida toimetades oma igapäevaseid toimetusi ja aegajalt ikka binokliga kiigates pesa poole kuniks pojad läksid oma teed. Pärast pesast väljumist olid pojad veel mõne nädala maja lähedal – alguses õunapuude okstel ja hiljem metsa veerel kuivanud kuuskedel. Ja siis läksid edasi oma teed.
Üheks ööks panin mikrofonid üsna pesa lähedale, et hiljem kuulata öö helisid pesa kandis. Ilmselgelt enamus linde hoidsid ennast kaku pesast eemale aga kella kolme ajal öösel hakkas käima kakuema ja poegade vahel aktiivne suhtlus. Kuulda oli poegade viuksumist ja ema hõikeid. Millest nad omavahel rääkisid – seda kuula all olevast helisalvestusest.
Kaku poegadest pilte:
