Rannarahval on olnud kirjutamata seadus ja reegel kuidas käitutakse randa uhutud kraamiga. Näiteks meite kandis oli nii, et kui meri tõi kaldale puunoti ja see vedeles niisama maas, siis ei olnud see veel kellegi oma ja selle leidja võis selle endale võtta. Kui aga nott oli otsapidi kivi peale tõstetud, siis oli see juba kellegi omistatud ning sellist notti enam ei tohtinud teised vötta.
Puidul, kui aeg teda on muutnud tekib huvitav tekstuur ja see on pidevas muutumises. Seda võib vaadata kui üht pehkinud notti. Aga lihtsalt alati ei ole see kõik nii nagu sa esmapilgul näed.
