1500 kilomeetrit ja 5 päeva mööda Soome maad. Õnneks on töö aeg seadusega piiratud ja nii võid pikkadel õhtutel teha mida süda lustib. Nii sai käidud sõbral külas, luusitud mööda Oulu linna ja tehtud paar ringi ümber Oulu. Ilm ainult ei soosinud õhust pildistamist.
Oulus loojus päike 5 minutit enne kella ühteist õhtul ja selleks ajaks kui äratuskell võimust võttis oli päike juba kõrgel nagu oleks keskpäev. Mulle meeldib Soome, see kivine ja mõneti kaljune maastik ja tuhanded järved. Ja kui auto rattad pidid maha veerema poolteist tuhat kilomeetrit, siis nägin ka sellest maast ühe väikese killukese. Nägin kuidas kevad põhja poole sõites järjest varasemaks muutub, nagu keegi keeraks mind ajas mitu nädalat tagasi.
Seal on nagu inimestel aega. Soomlastele meeldib asju pikalt arutada ja mõelda, lükata edasi otsuste tegemised selleks, et veel mõned korrad nende asjade üle arutleda. Tuleb tahtmatult meelde see vana ütlemine “9 korda mõõda ja 1 kord tee”. Eestlased muutuvad selle peale vist kärsituks, aga neile on see loomulik. Pole sellist kiiret, mida homme edasi ei saaks teha.
Isegi autoga sõita on rahulik. Liiklus ka põhimaanteedel (4s tee põhja) on tihe aga kõik sõidavad samas tempos. Harva jääb mõni auto teistele ette ja kui see juhtub siis on teedel pea iga viie või kümne kilomeetri tagant möödasõidu rajad. Pole maanteedel neid süstijaid, kes tee keskele kolmandat sõidurida üritavad teha.
Piltidele püüdsin kinni selle osa mis piltidele jääda tahtis ja mis piltidele selle teekonna ääres jäi.
