Meie Stockholmis-käik leidis aset kohe peale Elina sünnipäeva, 17.-20. märts, esmaspäevast neljapäevani.

Esmaspäev oli peaaegu nagu painav unenägu, milles tuleb asju pakkida ja teele asuda, aga kõik asjad on kadunud ja laiali ja mingil põhjusel on ilmvõimatu ennast korralikult kokku võtta, et rahulikult ilma tõmblemata asjad kotti panna. Asjale aitas kaasa ka see, et laev läks alles õhtul kell kuus ja siis pidi paratamatult terve päeva küpsema ja ettevalmistusi tegema…
Asjade kokkupanemine on tõeliselt ull tegevus ja kõige hulluksajavam mõte teele asudes on see: KAS MUL IKKA ON KÕIK KAASAS???
Veel minema hakateski pidin mitu korda käe kotti torkama ja tõdema, et dokumendid pole sealt vahepeal välja lipsanud. Ja siis kui Kristjan küsib, kas on ikka paberid kaasas, siis pean seda kindlasti uuesti järgi vaatama. Nüüd ma tean, kuidas hulluks minnakse.
…Seekord siiski veel pääsesin ullumisest ja meid lubati kenasti laevale.

Tegelt on ju nüüd nii, et saab ka ilma dokumentideta reisida. Päris imelik tunne oli lihtsalt laeva pealt maha astuda ja rahulikult maale kõndida.
Need putkad, kus oleks pidanud vastama uurivatele küsimustele ‘kuhu lähed’, ‘mida sa seal teed’ ja ‘millal tagasi tuled’ – olid tühjad ja pimedad ja see koht, kus oleks pidanud läbi minema deklareeritava kaubaga, askeldas hoopis koristajatädi harja ja lapiga…. Päris sürr. Et siis vabadus ja piiride kadumine?

Rootsis maa peale jõudes tegi Kristjan kaardi järgi kindlaks, et kesklinna on vähemalt 10-12 km maad ja meil tuleks kindlasti mingi transport hankida. Meie plaan oli kohe esimeseks minna Lastemuuseumi, mille nimi rootsi keeles Junibacken. See asus siis Djurgardeni saare peal ja arvatavalt hirrrmus kauge maa taga…
Aga hakkasime siiski lihtsalt astuma, silt näitas Centrumi poole ja me siis kõndisime ja kõndisime ning see kümme kilomeetrit sulas üsna ruttu, niiet tegelt oli seda maad umbes 3 kilomeetrit … mis oli täiesti läbitav.

Enne kella kahteteist olimegi juba Lastemuuseumis ja sinna jäime kohe mõnuga mitmeks tunniks.
Tegime Kristjaniga tõdemuse, et me siin Eestimaal oleme juba harjunud, et igasugu lõbustusasutused on suuuuured ja puhtad ja säravad ja läikivad ja kujutasime ka ette, et need paigad, kuhu olime plaaninud minna on pirakates mitmekorruselistes majades ja kartsime, et kas ikka jõuamegi ühekorraga tervet maja läbi käia (siuke mulje jäi kodus internetist vaadates eriti Aquaria puhul)
Tegelikkuses olid mõlemad üsna väikesed majad ja euroremonti vist Rootsis ei tunta…
Aga seal oli hästi tore, lihtne ja kodune, eriti Lastemuuseum, kus olid Pipimaja (ja hobune!), Karlssoni katusekamber, Muumitrollide maja jt rootsi muinasjuttude tegelaste majakesi, kõik ehitatud laste mõõtkavas ja väga detailsed. Ja kõige ägedam, mis endalegi põnevust pakkus – Junibackenis oli osa muinasjuttude maast tehtud (mängu)vaguniga läbitavaks, niiet sai “päriselt” sõita üle Stockholmi linna katuste, läbi Karlssoni sassis toa, peatuda korraks küla kohal, kus tegi oma pahandusvigureid Emil ja Röövlitütar Ronja kaljukoobastes… Mu lapsed pole kõiki neid muinasjutte veel kuulda saanudki…
Meie esimene päev kuluski seal Lastemuuseumis ja siis kõndisime juba üsna väsinutena oma hotelli otsima.

Minu esimene pealispidine mulje Stockholmist:
Linnast on kohe näha, et on kuninga linn – majad on uhked ja väärikad, suured ja kõrged. Kiviraidumismeistrid ja metallikunstnikud on omal ajal kõvasti tööd saanud – majade küljes on palju kivist raiutud reljeefe ja mulle väga meeldisid need kaunid rauast rõdud ja äärised. Ja veel – neid maju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne sellest juba kaua-kaua kestnud rahulikust elust-olust, heaoluühiskonnast, mis meie jaoks paistis lapsepõlves ainult postkaartidelt ja mõnest moeajakirjast. Me küll ei käinud üheski kodus ega korteris, aga kuidagi tundsin, et ma tean, mismoodi need välja näevad… Et seal on veel palju alles nt 70ndatest pärit mööblit ja sisekujundust, mis meie jaoks on olnud hädatarvilik välja vahetada steriilse ja puhta euromööbli vastu.

Üks hiigeluhke maja Djurgardeni saare peal, mida algul pidasime kirikuks, osutus hoopis Rootsi rahvusmuuseumiks – Nordiska Museet. Sinna jäi meil kahjuks minemata, piilusime ainult ukse vahelt sisse ja teisel päeval oli meil ainult umbes pool tundi aega, niiet seal jäigi käimata.
Sisse piiludes paistis kohe üks hiigelsuur kuju, nagu mingi Budda – see osutus siiski Karl Gustav Vaasaks, aga nägi välja nagu mingi jumalus. Eks kuningavõim on neid seal sama vägevasti valitsenud nagu Jumal ise…

Kuningaloss oli hiigelsuur (lugesin kuskilt, et oli vist miski 500 tuba) – käisime Kristjaniga õhtul linna peal jalutamas ja mõistamas, millise akna taga küll see Kuninganna Silvia oma kuninglikke liigutusi teeb. Esimene lossihoone oli täiesti pimedate akendega, õuepealses olid mõned valgustatud aknad… Hiline õhtutund lisas emotsiooni, vaatasime kõrguvat kuningalossi ja mul tuli üks unenägu pähe, nagu ma oleks seal lossiesisel platsil juba ennegi käinud :-)
Vanalinn oli ka hästi äge pimedas jalutamiseks – väiksed antiigipoekesed valgustatud akendega, vanaaegne suur ümmargune kell maja küljes rippumas ja kirikutornid… Suutsime seal tiirutades suunataju kaotada ja tuli täiesti nõiduslik tunne, et me käime ringiratast ja enam sealt kuningalossi-saare pealt välja ei pääsegi…

Ilma poolest olid need kaks päeva väga huvitavad – päike ja lumi vaheldusid iga natukese aja tagant. Lapsed lobisesid, et lumehelbed käivad vahepeal vanaema juures pannkooke söömas, sest alguses sadas mingit peenikest rahemoodi lund ja siis järsku hakkas pakse räitsakaid tulema – need olid siis need vanaema juurest tulnud :-) Kui päike korraks välja tuli, siis see soojendas nii mõnusalt – polnud ime, et seal olid parkides põõsastel juba hiirekõrvad küljes ja krookused õitsesid.

Teisel päeval olime plaaninud käia Aquariumis, mis meie kujutlustes oli hiigelsuur vihmametsade kasvuhoone koos vägevate akvaariumite ja koskedega…
Tegelt oli see päris väike majake ja tegelt oleks võinud juba eelmisel päeval sealt läbi käia, sest seal oli toredust kõige rohkem tunniks ajaks.
Aga meeldis ikkagi, kalad olid ilusad ja kaks haikala ujusid klaasi taga nagu hundid puuris, muudkui ringiratast… Ja meritähed olid lähedalt vaadates niii ilusad ja igasugu eksootilised värvilised kalad… Üks “atraktsioon” oleks Kertul äärepealt lausa üle käe kõndinud, kui mina poleks teda kähku eemale tõmmanud – üks kena vihmametsade prussakas, nii umbes kolmesentimeetrine jooksis rõõmsalt omapäi ringi. ..ja ta polnud kindlasti mitte ainumas. Pärast võttis juuksed surisema kui uuesti seal troopikataimede all kõndisin…

Meie Stockholmi-reis kulges väga rahuliku sammuga, nägime natuke ja palju ei üritanudki, reisimise “tunde” ja emotsiooni saime igatahes kätte :-)

Reis päädis vägeva rootsi lauaga laevas, mis oli ülikülluslik. Meie rõõmuks oli laua reserveerija-tädi nii lahke ja andis meie lastele priipääsmed, mis ei olnud neile üldsegi mitte suur kaotus, sest tavaliselt neile piisab saiakuklist ja soolaküpsistest…
Meie pugisime muidugi ullult ja mõnuga nii palju kui mahtus ja isegi lapsed sõid natuke suitsulõhet ja marmelaadi ;-).

Ööseks jagus ka pisut Karaoke-baari eksootilist laulu, milles mina osalesin oma padja vahendusel, st see igamehe-laulu üritus sattus asuma täpselt meie kajuti all ja kui kõrv vastu patja pana, siis võis ennast päris osalejana tunda. Sel ajal kui Kristjan õndsat und nautis (mina ei tea, millise võluväega), “nautisin” mina tõelisi hitte, üks mammi oli õnnistatud tõelise setolauliku leelo-häälega ja ta ei hoidnud ka midagi tagasi ning see vaheldus paari jommis noorhärraga, kes sattusid eriti hoogu, lauldes “Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt” ja “Naised on hullud, hullud ja uhked on nad” . Need laulud on mul nüüd igavesti meeles :-))
Noh, lõpuks saabus siiski ka unerahu ja hommikuks olime jälle oma tuttavas Tallinnas, kus ei pidanud kaarti lugema ja takso aknast vaatasid vastu ainult tuttavad majad ja tänavad…

Aitäh ilusa reisi eest!