Sageli tuleb ikka ette et mõne kaadri pildistamiseks sa lihtsalt ei ole valmis.
Nii nagu näiteks need hobused. Nad tulid mere äärest jättes mulle ehk natuke aega kohmitsedes saada kätte kotist oma kaamera. Hetkel kui ma sain kaamera sisse lülitada olid nad juba selle kõige magusama koha peal – minu ja päikese vahel. Nad peatusid korraks selles kohas, et võtta üks sõõm soolast merevett, ning läksid kohe ka edasi jättes mind nii ühe magusa siluetiga hobustest oma ratsanikega õhtupäikeses.
