Minu esimene külastus Harilaiule oli 2008 aastal. Selleks ajaks oli Eesti Pisa torni nime saanud majakas end juba palju püstisemaks ajanud ning torn kalda pealt juba mere piirini jõudnud.
Kui võib lugeda lugusid ja kaeda pilte mujalt maailmast kuidas meri kallast uhub või kuidas liivaluited vallutavad kaldaäärsed külad, siis see on üks koht ja ilmselt ka ainus koht Eestis kus iga sügise torm võtab kaldast tükikese maad. Mõni aasta vähem, mõni aasta rohkem. Koht kus muutus on nähtav kõige kiiremini.
Kui tahad näha muutusi siis käi tuttavates paikades, nii sa näed ja paned tähele mis vahepeal on muutunud. Harilaid ei ole koht kus vaid korra käid. Kui oled seal korra käinud, siis lähed sinna ka kindlasti tagasi.
Tänaseks on torn juba üsna kaugele rannast jõudnud ja selle ümber annaks juba roomamise asemel ujudagi. Mõelda, et torm mis ehitati aastal 1933 oli siis sirka 100 meetri kaugusel rannast ja ei osatud ilmselt mõeldagi, et ühel päeval on majakas meres.
Kui kaed neid pilte, pööra tähelepanu ühele vanale kaevule. Seda ei olnud veel eelmine aasta näha kuid praegu on maja kõrval kaevust väljas kaks kaevurõngast. Samuti sai aasta tagasi ka majast veel mere poolt mööda kallast mööda minna.
/
