Mulle on lapsepõlvest jäänud meelde kuidas isa õpetas mind kuulama vaikust. Me istusime suvehommikul kella poole viie ajal mere kaldal. Päike ei olnud veel tõusnud. Pisut jahe oli ja maad kattis kerge hommikune uduvine. Isa ütles, mulle et kuula, mida sa kuuled!. Ma ei kuulnud midagi. Meri oli sile, tuult ei sahisenud metsa vahel, isegi linnud magasid veel. Ma ei saanud aru mida ma pean kuulama. Mõne minuti pärast aga ärkas nagu ühe hetkega loodus ellu ja terve metsaalune täitus lindude laulust. See oli vaikus.
Meie ümber, see on see meie elu keskond, on täis hääli, helisid ja müra. Teinekord on vaja keskenduda, et enda ümber osa sellest mürast välja lülitada ja filtreerida, selleks et kuulata midagi olulisemat. Teinekord on isegi raske kuulata omaenda mõtteid.
Vaikus on muutunud oluliseks defitsiidiks meie ümber. seda enam kui sa selle hetke leiad siis – Kuula vaikust. Võta aega ja otsi seda hetke, kui saad olla iseendaga, oma jumalaga, oma mõtetega, omas rahus ja vaikuses.
