Üks seiklustest meie põhjala külastuse ajal oli saunaskäik rabas.
Selle kirjutasin jätkuks eelmisele Põhjala jutule „Kui aeg jäi seisma”
Seiklus algas Oulust, kust sõitsime autodega umbes 50 km välja. Siis metsa vahele ja mööda metsavaheteid mõned kilomeetrid edasi.
Soomes on tõesti vaeva nähtud ja hoolitsetud selle eest, et inimesed käiksid väljas, käiksid metsas ja looduses. Juba põhjas mägede vahel käies tõdesime, et teede ja matkaradade ääres on palju onne, kus jalga puhata, sooja saada ja ööbida. Sama oli ka rabas, meid ootas onn ja saun raba teises servas.
Jõudsime raba servale õhtapoole, kella 7-8 ajal. Sealt oli veel pikk tee onnini, millest pidi saama meie kodu järgmiseks ööks.
Lapsed olid juba ööune piirile jõudnud ja mõtlesime, et kas me peame siis neid süles läbi raba viima. Õnneks Kertu ja Joel said oma jalgadele ja asusid ise juba enne meid teele. Nende kannatus oli piiril kui emad-isad veel autosid parkisid ja kotte selgadele jaotasid. Enne minema asumist veel sõitsime autodega selle koha juurde, kust rabast järgmisel päeval välja kavatsesime tulla ja jätsime Linnari auto sinnapaika meid ootama, ning suundusime meie teekonna algusesse tagasi.
Ees ootas laudtee ja seiklus algas.
Lapsed olid juba ees läinud ja Linnari pere sammus nende järel. Olime Kaiaga viimased, kes minema said kuna Ellu oli sügavas unes ja vajas tõsist turgutust. Laps süles hakkas tee meie jalge all kiikuma raba mätaste kohal.
Esimene lõik läks kergelt mööda kahe laua laiust rada. Kõrvale astudes ei olnud ka veel midagi peale märjakssaamise karta. Läbisime veel kerge metsatuka, mis eraldas meie raba kahte ossa (see oli siis natuke kõrgem ja kuivem koht raba serval.)
Mulle tuli meelde kui mu isa mulle ükskord ütles, et kuula seda looduse vaikust. See on oskus, mida iga mees ei suuda. Kuulata seda, kuidas väike tuuleiil sahiseb kõrtes, kuidas sääsk otsib kohta, kust oma londi sisse pista, kuidas kaugel linnud häält teevad, kuidas vesi vaikselt suliseb, kuidas kostub samme. Rabarajal on oma elu. Meie oleme hetkel sissetungijad, kes sellest osa tahavad saada. Ei tea nimetada neid taimi, mis tee servas olid. Pilku köitis see madal ja kääbus puu, need heinatutid, need mina meie nimetasime rabatuttideks.
Rabal on oma elu, ja ta püsib sellisena nagu ta on aastaid ja aastakümneid ja aastasadu. Tundsin end võõrana seal rabas. See on kindlasti mitusada aastat vana raba. Tal on oma kultuur, omad tingimused, oma põliselanikud oma põhiseadus, mis ütleb, et rabaõhk teeb vabaks. Arusaamine ajast muutub kui enda ees näha midagi nii võimast ja samas nii salakavalat.
Rada viis meid ristini, kus pidime otsustama, mis teed edasi minna. Kuna meie Kaiaga seal varem pole olnud siis ei olnud meil aimugi. Linnar arvas, et vahepealt saab ka lõigata ja astusime rajale, mis viis sellest mugavast laudteest kõrvale. Tahtsime otseteele minna aga seda ilmselt selle koha peal siiski ei olnud. Saime samas kohas tagasi laudtee peale ja läksime mööda laudteed edasi, keha hakkas väsima ja vaim vajas juba seda sauna, mis ees pidi ootama. Ei olnud enam palju kui nurga tagant hakkas ka paistma onnike kanajalgadel. Sellest kohast sai meie kodu selleks ööks.
Õhtu oli vaikne. Kerge tulleiil libistas pai põsele. Loodus elas oma elu edasi nagu meid ei oleks seal olnudki.
Väga huvitav nähtus minu jaoks oli saun keset raba. Saun oli madal palkides ehitatud millel soojustusena oli seinte äärde ja katuse alla kuhjatud turvas. Sauna kõrvalt lookles väike rabaoja millel oli tehtud sauna juurde süvendus ja „ujumise” kohake. Saunas oli kõik, mida soome saunas vaja võib minna, alates kerisest ja lõpetades isegi seebiga, täpsemini turbaseebiga (võis siis tõrva seebiga). Ei hakka kirjeldama sauna mõnusid ja lõbusid, Need on igal ühel omad.
Nii möödus meil õhtu ja öö kuni tuli teine päev.
Fotod: Jaanika Edesi